Anneli sõnul sobib talle töö perede, vanemate ja lastega. Ta on hea suhtleja ja suure empaatiavõimega inimene. Samuti on ta avatud kõigele uuele ning usub, et enda arendamiseks ja õppimiseks on alati õige aeg.
Suurema osa oma tööelust on Anneli veetnud Tartumaal. Kannapöörde sotsiaalvaldkonda tegi ta viis aastat tagasi. Nagu sageli juhtub, andis suuna eluline vajadus. „Aastaid tagasi vajas ema tervislikust seisundist tulenevalt abi ja sain tunda seda heaolutunnet, kui kedagi saab abistada. Nii tuligi otsus asuda õppima Tartu Tervishoiu Kõrgkooli tegevusjuhendajaks,“ rääkis Anneli ja lisas, et pärast värbas AS Hoolekandeteenused teda kohe ka tööle. Sotsiaaltöö köitis teda kiiresti. Annelit huvitas kõik, mis aitab inimestele parimat võimalikku tuge pakkuda, olgu see vaimne, psühholoogiline või hoopiski seadusandlik abi. Soov oma teadmisi süvendada viis ta Mõdrikule sotsiaaltööd õppima. Õpingud plaanib ta lõpetada juba tuleval kevadel.
Töövestlusel olles mõtles Anneli, et isegi siis, kui ta valituks ei osutu, uurib ta võimalust tulla siia praktikale. Läks aga nii, et õpingute kõrvalt saab ta juba päriselt ametnikuna töötada. Praeguste muljete põhjal kinnitab ta, et Jõgeva valla sotsiaalosakond tundub päris õige koht ning ka uued kolleegid on kiiresti omaks saanud. „Tunne on hea ja tahe on tööle hakata,“ kinnitas ta.
Anneli on pärit Jõgevamaalt Vaidaverest, kus asub praegugi tema isakodu. Seal käib ta isal abiks ning naudib kõike, mis seotud aia ja taimedega. Ta lähtub teada-tuntud põhimõttest, et kui näpud on mullas, siis on närvid korras. Nüüdseks on ta ka oma Tartumaa kodu maha müünud, Jõgevale korteri leidnud ning seab sisse uut elu Jõgeva ja Vaidavere vahel. Perfektsionistist uurija Monki meenutav Anneli seisab inimeste heaolu eest, kuid teab, et ka iseenda eest tuleb hoolitseda. Seda aitavad talle meelde tuletada neli last ja kaks lapselast. Kõige parem tunne on siis, kui ta saab oma kolme ja poole kuu vanuse lapselapse sülle võtta ja kallistada. „Tunnen kohe, kuidas sellest energiat saan.“
Pere, aia ja taimede kõrval armastab Anneli metsas käia ning seeni korjata. Just uue töökoha ja seenelkäiguga seoses on tal rääkida üks humoorikas lugu. Kui ta sõbrannaga parasjagu Põlvamaa seenemetsade vahel sõitis, sai ta kõne sotsiaalosakonna juhatajalt Aime Meltsaselt, kes teatas, et Anneli on osutunud valituks. Esialgu oli üllatus nii suur, et Anneli arvas koguni, et tegemist on libakõnega. Rõõmuga unustas ta aga metsa äärde jõudes märkida auto asukoha. Ja juhtus nii, et sõbrannad ekslesid metsas mitu tundi. Lõpuks jõudsid nad Kiidjärve raudteejaama ning GPS näitas, et autoni on veel üle kolme kilomeetri. Sihtkohale lähenedes ei paistnud autot aga kusagilt. Peagi selgus, et GPS oli juhatanud nad hoopis eelmisesse peatuskohta. Õnneks oli sellestki abi. Vähemalt teadsid nad, kuhu edasi minna, veel kolm kilomeetrit ja kohal nad olidki.
