Tartu 8. keskkooli kirjanduse süvaõppega klassi ja Tartu ülikooli eesti filoloogia osakonna lõpetanud Lianne tuli toonasesse Jõgeva gümnaasiumi emakeele ja kirjanduse õpetajaks 1989. aastal. Aastast 2013 pidas ta sama ametit Jõgeva põhikoolis. 1990. aastal kutsus ta kokku näiteringi, millest kasvas välja tänane tunnustatud ja traditsioonidega kooliteater Liblikapüüdja. Esimene lavastus, millega 1991. aasta kevadel rahva ette tuldi, oli muusikal „Mary Poppins“. Selles võib näha midagi tähenduslikku: Liannele endalegi olid omased marypoppinslikud võtted: õpetada ilma otseselt õpetamata ja kasvatada ilma otseselt kasvatamata. Liblikapüüdjas on aastakümnete jooksul kaasa teinud sadu noori. Mõnedki neist on jõudnud kutselistele lavadele, aga palju rohkem on neid, kes kasvasid Lianne käe all kirjandust ja teatrit armastavateks, vaimseid väärtusi hindavateks, üksteist austavateks ja üksteisega arvestavateks ning lihtsalt ilusa hingega inimesteks.
Lianne käekiri kooli sündmuste kujundamisel oli südamlik, kodune, pehme. Nii tema sõnadest kui ka hoiakust kandub edasi väärtuslikem: oluline on märgata lapses headust, seda hoida ja kasvatada. "Head aega, armas kool, homme näeme!" oli lause, mida Lianne lastele, kui need pärast tundide ja proovide lõppu koju minema asutasid, õpetas.
Kuna tegutsemisvajadus oli Liannel veres, tekkis tal soov suurem hulk koolinoori Jõgevale kokku kutsuda. Kokkutulemise ajendiks sobis hästi luule: on ju Jõgeva ühe eesti armastatuma luuletaja Betti Alveri sünnilinn. Lianne meelest vajas ergutamist noorte luulehuvi, sest luulet lapsed niisama „lambist“ armastama ei hakka. Küll aga saab luule neile lähedasemaks luulelavastuste loomise käigus. 1993. aasta novembris toimusidki Jõgeval esimesed Betti Alverile pühendatud luulepäevad „Tähetund“. Möödunud sügisel jõudsid need kolmekümne esimese toimumiskorrani. Kui „Tähetund“ oli mõeldud gümnaasiumiealistele luulesõpradele, siis 2007. aastal kutsus Lianne ellu noorematele huvilistele mõeldud luulepäevad „Tuulelapsed“ – selleks, et luuleteatrirõõmu ikka rohkematele jaguks. Luulepäevad on osutunud suisa geniaalseks viisiks, kuidas Betti Alveri mälestust või õigemini tema vaimu elavana hoida. Tuhanded noored ja nende juhendajad on tänu luulepäevadele läbi töötanud mitte ainult Alveri, vaid ka paljude teiste luuletajate loomingu ning õppinud hindama luuleks väärindatud sõna ja tihendatud mõtet. Korralduskoorma kandmise kõrvalt jõudsid Lianne ja Liblikapüüdja alati valmis ka oma luulelavastused. Neid on ikka iseloomustanud sügav mõtestatus, koosmängurõõm, kaunite visuaalsete kujundite loomine ja kõrge lavakultuur.
Paljud inimesed mujal Eestis teavadki Jõgevat tänu koolipõlves luulepäevadel kogetud lummavatele hetkedele ja erilisele ühistundele. Professionaalsetest kirjandus- ja teatriinimestest, kes käinud „Tähetunni“ ja „Tuulelaste“ lavastusi hindamas, on aga ajapikku moodustunud justkui Liblikapüüdja sõprade selts.
Jäljed, mille Lianne Saage-Vahur Jõgeva haridus- ja kultuuriellu jätnud, on sügavad. Tema tööd on tunnustatud Valgetähe medaliklassi teenetemärgi (2002), Jõgevamaa Hõberisti (2008) ja Jõgeva linna vapimärgiga (2015).
Oleme kaotanud inimese, kes teadis, mis on maailmas päriselt tähtis ja väärtuslik ning oskas seda ka teistele näidata. See kaotus on korvamatu. 9. ja 10. veebruaril pidid toimuma tänavused luulepäevad „Tuulelapsed“. Need jäävad pidamata.
JÕGEVA VALLAVOLIKOGU JA VALLAVALITSUS
JÕGEVA PÕHIKOOL
JÕGEVAMAA GÜMNAASIUM
