Peretöötajana oli Astrid toetav abiline, kes nõustas ja jõustas perekondi vanemlike oskustega toimetulekul. Tööd sotsiaalvaldkonnas iseloomustab ta mitmekülgse ja kirevana. Jõudu annavad pered, kelle omavahelised suhted on paika loksunud, elurõõmsad ja toetavad kolleegid ning huumor. Suurimaks tunnustuseks peab ta aga lapsevanemate head tagasisidet. Kõige olulisem on teadmine, et pere on saanud abi ning nende käekäik liigub paremuse poole.
Kaheksa aastat vallavalitsuse lastekaitse peretöötajana on küll läbi saanud, ent puhata Astrid ei kavatase. Ta jätkab tööd naiste tugikeskuses nõustajana ning hingehoidjana. Just hingehoius on ta leidnud enda kutsumuse „See amet oli mul ammu südames – inimeste kuulamine (nad on tänulikud, kui keegi neid päriselt kuulab) ja toetamine juhatas mulle selle teeotsa kätte,“ ütles Astrid ning lisas, et hingehoidja amet oli unistus, mis täitus ootamatult ruttu. „Nägin infot hingehoiu baaskursuse koolituse kohta ja otsustasin kandideerida. Kui olin kooli sisse saanud, avastasin, et olin vastu võetud mitte baaskursuse koolitusele, vaid hoopis rakendusliku kõrghariduse hingehoidjate kolmeaastasesse õppesse,” muigas Astrid. Nii viis ootamatu eksitus suure unistuse täitumiseni. Astridi ettepanekul käivitati hingehoiutelefon ka Jõgeva vallas. Vabatahtlikuna vastas ta kõnedele ühel päeval nädalas.
Astrid armastab väga kududa ning kõik need aastad, mis ta vallavalitsuses on töötanud, on kolleegid läinud talvele vastu tema kootud sokkides. Ka nüüd pole põhjust muretsemiseks, sest Astridil on sokivarud juba valmis ning sokkideta ei jää keegi.
Soovime Astridile palju edu ja põnevaid väljakutseid!
